lindanette väljakutsed: Dipole Challenge 230 km

(Blogi tegime inglise keeles avalikuks 24.11.2019)

Oleme Linda ja Anette! Aerutamise entusiastid, kellele meeldib jõgedel sõita pikki vahemaid ja meile meeldivad võistluslikud väljakutsed.

Umbes kolm nädalat tagasi õnnestus meil end registreerida Yukon River Quest 2020 võistlusele (maailma pikim aerutamismaraton, Kanadas 715 km). Registreerimine oli iseenesest väljakutse, kuna ilmnesid mõned tehnilised probleemid. Umbes kella nelja paiku võtsin ma (Linda) kõne Kanadasse ja üks tõeliselt sõbralik ning abivalmis mees aitas meid. Lõpuks ilmusime stardinimekirja 90´ndatena (pidades meeles, et ainult 125 paatkonda pääseb võistlustulle).

Pilt on tehtud päeval pärast registreerimist Yukon River Questile (02.11.19). Olime väga põnevil, et teha esimene treening teadmisega, et Yukonile minek saab tõeks. Sõitsime Emajõe jõel 25 km. Ettevalmistused loevad 😉

Eelmise nädala Yukon River Quest 2020 ettevalmistused viisid meid Leetu. Dipole Challenge 2019 (230 km) ajavahemikus 15.–16.11.19.

Mis me saame öelda, tegemist oli korraliku väljakutsega. Arvestades tõsiasja, et me polnud kogenud pilkases pimeduses aerutamist tundide viisi. See väljakutse pakkus meile umbes 14-tunnist teekonda ilma päevavalguseta.

Kuidas see kõik algas?

Tänu Meelis Valgeväli´le kuulsime Dipole Challenge´i kohta. Ta võttis sellest võistlusest osa koos naise vennaga aasta tagasi. Käesoleval aastal (2019) polnud me ainsad Eesti osalejad. Meie (Linda & Anette) ja Meelis & Eero võtsid väljakutsena ette 230 km ning Hillar Irves (Võhandu maratoni peakorraldaja) ja Raul Lepasild 170 km.

Enne kindla otsuse langetamist minna Leetu (Dipole Challenge´le) jälgisime, mida veetase teeb. Mõned tulevased lood meie treeningutest ja võistlustest annavad teile kindlasti parema ettekujutuse, mida tähendab maratoni aerutamine tõeliselt madala veetasemega. Sel korral oli meil õnne, et Nerise jõe veetase oli kõrgem kui aasta varem. See märk viis meid (umbes kaks nädalat enne väljakutset) lõpliku otsuseni, et osaleme võistlusel. Seejärel alustasime hoogsalt kogu vajalikku varustuse ja toe organiseerimisega. Varustuse all peame silmas: kajaki (meie jaoks erinevus, sest öisele sõidule läksime WK 640 Sporti mudelige, mis on stabiilsem kui WK 640 Marathon, millega n.ö. tavapäraselt sõidame), kokpiti põll, lisaakudega valgustus, lisajoped, jälgimisseadmed, raadiosaatjad, toit, energiageelid jne. Täname kõiki sponsoreid ja inimesi, kes meid sellel teekonnal toetasid.

Dipole Challenge (võistlusest)

Sõitsime öösel stardipaika. Olime õigel ajal kohal (muidugi pidasime aru, kas oleme kindlalt õiges kohas, sest korraldajaid nii vara veel polnud). Meil oli aega natuke veel magada ja seejärel võistluseks end valmis seada. Ajavahemik 7–10 läks väga kiiresti. Viimased asjad ikka sellise kiiruga ja juba olimegi stardijoonel. Meie tugi, LTeam (Kristen ja Nora) elasid kaasa kaldal...

230 km stardijoonel oli kokku seitse paatkonda. Tunne pärast stardisignaali oli mõnus. Olime valmis nagu olime. Veevool oli hea, tore oli märgata, et meie alustatud kiirus oli üle 12 km tunnis. Esmalt aerutasime koos Meelise ja Eero ning ühe K1MEN klassi sõitjaga Lätist (Edgars). Mõne aja pärast olime neist eespool ja juhtpositsioonil. Teadsime, et peame järgima söömise (uue energia saamiseks) ja riiete vahetamise (kuna me ei kandnud kuivülikondasid) plaani.

Teine kontrollpunkt (Vilnius) oli meil esimene peatus jopede vahetamiseks, WC-paus ja mõni amps toitu (otsest söögipausi ei teinud). Veetsime seal kuidagi üsna palju aega. Selle aja jooksul möödusid kaks K1MEN klassi aerutajat. Nemad jätkasid peatumata. Pärast seda, kui olime oma kajakis tagasi, jätkasime hea kiirusega ja jõudsime peagi ühele neist järgi. Jutuajamise käigus selgus, et ta oli osalenud Yukon River Quest´l ja Dipole Challenge´l osales ta viiendat korda. Tema targad sõnad olid: pikkadel vahemaadel, nagu käesolev sõit, ei ole oluline aerutada alguses kiiresti, vaid lõpuni kesta. Ja alati, kui näed jõel kedagi, kes vajab abi, on kohustus teda aidata. Viimane lause vastas kindlalt meie tõekspidamistele.

Jätkasime eesmärgi poole liikumist lootuses jõuda kärestikuni enne, kui liiga pimedaks läheb. Kuid pime aeg saabus ja aeg oligi oma valgustussüsteem tööle panna.Leppisime Kristeni ja Noraga kokku, et teeme pärast kärestikku oma esimese päris söögikorra (neljandas kontrollpunktis). See otsus võib olla võtmeks sellele, mis Lindaga toimuma hakkas. Tühja kõhu tunne ilmnes tugevamana ja tugevamana pärast seda, kui olime aerutanud enam kui üheksa tundi (kui siin on ajaarvutus õige). Meil olid kaasas suupisted ja HoneyPower energiageelid, mis aitasid energitaset minglilgi määral hoida. 

Kärestiku osa oli huvitav. Kogemus kuulata vett ja proovida jälgida parimat voolu, et mitte pimeduses ühtegi kivi tabada, oli hea väljakutse. Isegi kui meil oli võimalus järgneda teisele aerutajale (kuna teist valgust oleks lihtsam jälgida), otsustasime ise, kust me täpselt liigume. Samal ajal tuginedes korraldajate poolt antud teabele (hoida rohkem jõe vasakusse äärdel). Kärestiku osa läbisime esimestena kolmest võistkonnast, kes aerutasid üksteise lähedal. Võistluse liider (Edgars) oli meist ees.

Neljandasse kontrollpunkti jõudes olime kõik lühikest aega koos (võistluse liider ja K1WOM klassi sõitja Ilze, kes jõudis kontrollpunkti peatselt pärast seda, kui meie olime jõudnud - nemad startisid lühikese pausi järel koos). Meil oli üsna pikk paus. Küsimus, mida selga panna (riided), kimbutas mind (Linda), kuna külmatunne oli keres. Samuti ei suutnud täielikku toidu kogust manustada. Mul õnnestus ära süüa pool Tactical Foodpack´i pakist (maitse oli hea, kuid söömine ilma igasuguse isuta oli survestav). Riided said vahetatud. Anette hoidis end lõkke ääres soojas. Poisid hoolitsesid meie lisavalgustuse eest - kinnitasid selle tugevalt süsta tekile (mis oli varem ära kukkunud). Suuremas plaanis oli tore näha oma inimesi (meie Eesti tugimeeskonnad ühinesid üksteisega ja nad aitasid meid koos).

Mõni aeg hiljem sundisid Linda riietusvalikust (kuiv ülikond ja ülekuumenemine) põhjustatud temperatuuriprobleemid meid peatuma, et eemaldada vähemalt üks aluskiht. Selleks ajaks olime esimesed meeskonnad täiesti kaotanud. Kohtasime taaskord sõitjat, kes oli meile oma tarkuseterasid jaganud. 

Aeg muutus hilisemaks ja hilisemaks või varasemaks ja varasemaks neljanda ja seitsmenda kontrollpunkti vahel. Märkasime unisust ja tuimust, mis ligi hiilis. Meenub, kuidas kella kolme paiku küsin Anette käest: “Kas sa oled haigutanud?”. Ta ütles: "jah, just tegin seda". Ma (Linda) soovisin ja ütlesin välja, et muusikast oleks praegu abi. Kuid muusikaseadet me kaasa ei võtnud (jah, meil olid oma nutitelefonid, aga kõlarit polnud ja tahtsime telefoni akut hoida). Anette parim soovitus oli hakata laulma. See oli tõesti lõbus, isegi kui me ei teadnud laulusõnu eriti hästi. Saime välja tuua palju erinevaid laule, sest piisavalt kiiresti pidime järgmise valima (ei teadnud laulusõnu). Järeldus oli: tuleb hakata koostama laulude nimekirja eelseisva Yukoni jaoks :)

Laulmine aitas meil parema energiaga jõuda järgmisse kontrollpunkti. Mingisugune rutiin hakkas kontrollpunktides kujunema (mitte et peatusi täielikult eelistasime, kuna see kõik võttis liiga palju aega). Viiendas kontrollpunktis panime kuivad särgid selga, võtsime kiired ampsud, tegime WC-pausi, täitsime taskud uute energiageelidega ja olime valmis jätkama. Mõnda aega oli energiat rohkem, kuid pikema aja möödudes ei järgnenud pärast suupiste, soola või geeli söömist Linda jaoks rohelist märki. Probleemid söömisega süvenesid ja enesetunne langes. Mõlemad tundsime mingil hetkel tõeliselt rasket tunnet. Proovisime kiirust hoida, kuid kui käed on lühemaks läinud, pole aerutõmme see mida eelistate.

Enne seitsmendasse kontrollpunkti jõudmist läks minu (Linda) seisund halvemaks, võin märkida sõna “haamer” (täpselt saavad aru need, kes on kogenud). Kirjeldusena: kogu teie organismi tegevust saadab valu ja keha liigutamine on tõeline võitlus. Lihaste koordineerimine tegevuseks, mis on teile tuttav, muutub tõeliselt raskeks. Proovides ennast magneesiumi- või soolaga aidata, ei õnnestu, sest ei suuda midagi peale vedeliku alla neelata. Selle keeruka olukorra kõrval kordasin endale: "Ma armastan aerutamist, ma tõesti armastan seda". Siinkohal ei saa ma vist olla rohkem tänulik Anettele, kes oli minuga ja aitas meil jõuda meie järgmisse kontrollpunkti.

Seitsmendas kontrollpunktis veetsime umbes 35 minutit. Rutiin oli sama: kuivad kihid jope või kuiva ülikonna alla ja sel korral varajane hommikusöök, täitsime taskud energiageelidega ja mis veel vajalik tundus. Tüdeme, et Tactical Foodpack pakub tõesti parimat lahendust hea söögi saamiseks selliste väljakutsete ajal. Maitse ja tekstuur on väga head.

Kuid kui teil on söömisega probleeme (minu meelest üks halvimaid tundeid), siis ka parim toit kahjuks ei tõsta teie isu ja mõte ühest ampsust tekitab meeleheidet. Pärast söömist (kes sõi ja kes mitte) olime valmis jätkama.

Teekond viimasesse kontrollpunkti oli endiselt valulik, kuid natuke parem kui võistluse madalaim hetk. HoneyPoweri geel aitas Lindal vähemalt natuke energiat juurde saada. Kilomeetrid möödusid “aimamismängu” teel, kus pakkusime, millal kilomeeter sai täidetud. Aja arusaam oli kadunud ja mingi kerge valgusekuma äratas meie meeli. Kas päevavalgus on tulemas? Ei, veel mitte, need olid külade kumad.

Viimases kontrollpunktis enne finišit kulus aega, sest minul (Lindal) oli ikka haamri tunne ja riiete vahetus tundus olevat abiks. Autos soojenemine ja riiete vahetamine, tee joomine ja viimaseks 15 km valmis saamine ei tundunud liigne väljakutse, kuid siiski, see võttis palju aega (umbes 45 min), kuna keha liikumine oli sel ajal väga nurgeline. Me teadsime, et päevavalgus pole enam kaugel ja see andis meile ka rohkem motivatsiooni minna seda võistlust lõpetama. Teadsime ka, et liigume nagu liigume. Meil ei olnud selget visiooni jõuda võistlejateni, kes meie ees olid (see tundus võimatum kui võimalik; sel ajal oli meie ees kolm paatkonda). Eesmärk oli jõuda finišisse ja astuda süstast välja omal jalgadel.

Pärast pausi, kui uuesti aerutama hakkasime, oli peagi midagi justkui muutunud. Ssaabus mingi värskuse tunne. Viimased 15 km olid huvitavad ja lõbusad, sest siis vaatasime juhtunule tagasi. Pimeduse hetked, laulmine, tänutunne meie tugimeeskonna olemasolule (Kristen ja Nora!) ning kõigile ettevõtetele ja inimestele, kes aitasid meid varustusega selle kogemuse saamiseks. Tõdedes, et WK 640 Sport süsta mudel on väga sobilik ja väga hea kajakk just selliseks võistluseks ning Lupine valgussüsteem on sellel pimedal ajal suurepärane. Samuti oleme väga tänulikud 360 KRAADI´le kõigi jälgimis- ja suhtlemisseadmete eest. Mõeldes tagasi kogetud tunnetele ja üritades vähemalt aimata, mis saab toimuma Yukonil, võime kaudselt aimata, mis seal juhtuda võib! 😀

Päevavalgus oli saabunud ja äkkitselt küsib Linda: “Anette, kas sa näed vasakul kajakki ja kolme meest?”. Anette: “Kus?”. Linda: “Seal vasakul on värviline kajakk ja tundub, et üks tüüp plaanib sellest kallakust otse jõkke libiseda. Kaks ülejäänud meest kontrollivad, kas kõik läheb hästi ”. Anette: “Ma ei näe kedagi”. Linda: “Noh, aga seal nad on”. Vaatasin sõidusuunas korra ja vaatasin uuesti vasakule ning märkasin, et inimesi pole, vaid ainult Neste kütuse värviline märk. See oli esimene hallutsinatsioonide kogemus. See pani meid naerma ja meil oli hea arutelu selle üle, mida hakkame nägema Yukoni võistlusel 😋. Siis aga ütleb Anette: "Silla lähedal on kajakk." Seekord oli see tõesti kajak. K1MEN klassi aerutaja, kellega kohtusime kogu võistluse jooksul mitu korda. Tema seisund polnud hea ja küsisime, kas ta vajab abi. Ta palus meil jätkata. Teadsime, et oleme finišile lähedal ja kui ta ei ilmu peatselt pärast meid, peame korraldajatel laskma talle vastu minna.

Võistluse lõpetamine

Kell oli umbes pool kaheksa, laupäeva hommik, kui finišisse jõudsime. Olime õnnelikud selle võistluse lõpetamise üle, mis pakkus väljakutseid paljude erinevate hetkedega. Hea oli maapinnale astuda ja meie meeskonda kallistada. Koos saime sellega hakkama. Saime tulevikuks häid õppemomente ja ka tõestust, et meile meeldib aerutada pikkadel distantsidel (isegi kui see mingil hetkel raskeks läheb - mis tõenäoliselt juhtub) ja valmistume teadlikult Yukoni River Quest 2020 võistluseks.

Kokkuvõttes lõpetasime võistluse kolmandal kohal ajaga 22 tundi ja 23 minutit.

Dipole Challenge PLUS 230km tulemused: 

1.Ilze Balode K1W (LV) —-------20h19min.

2.Edgars Purvinš K1M (LV) ---20h23min.

3.Linda Tetsman + Anette Baum K2W (EE)-22h23min

4.Andris Stavro K1M (LV) -----22h39min

5.Timo Kiväla K1M (FIN) ------27h53min

6.Meelis Valgeväli+Eero Valgeväli K2M (EE)-KP4--11h23min.

7.Arūnas Maciulevičius (LT) - KP2-5h

Dipole Challenge classic 170km tulemused:

1.Arnoldas Latvėnas K1M (LT ) ----16h35min.

2.(FIRST IN K2 ALL)Hillar Irves +Raul Lepasild K2M (EE)--18h22min.

3.Vilimas Varanavičius K1M (LT)--18h39min.

4.Vygantas Kleinauskas+Valentinas Žala K2M (LT) --19h25min.

5.Jokūbas Girdvainis K1M (LT)-----20h52min.

6.Wieslaw Koc K1M (PL) - - - - - - --20h56min.

7.Miglė Žėglevičiūtė+Juras Tovtkevičius K2MIX (LT) ---21h08min.

8.Inga Aukštuolytė + Edita Krušinskienė K2W (LT) ----21h48min.

9.Vytenis Butkevičius K1M (LT)----23h46min.

10.Sigitas Žutautas K1M (LT)-KP4-16h16min.

11.Jaakko Mäkikylä C1M (FIN)-KP1-3h22min.

----

Oleme tänulikud kogu toetuse ja sponsorluse eest!

Aitäh Teile: LTeami liikmed Kristen ja Nora (meie toetus võistluse ajal), World Of Kayaks, EastPole Kayaks, 360 KRAADI, HoneyPower, Tactical Foodpack, Eesti Aerutamisföderatsioon, Reimann Retked, Lupine.ee, Aix Team Estonia, Seakayaking Estonia, Hannes Tähtsalu, Reeda Tuula-Fjodorov, Martin Pedai, Robert Rivik ning meie perekonnad, sõbrad ja fännid!

Peatselt tutvustame teile, kuidas kogu see teekond meie elus alguse sai. #lindanettechallenges