"Tuleb see, mis tuleb... aga täiega!" - Võhandu Maraton 2020

Täpselt nii „Tuleb see, mis tuleb ... aga täiega“  laususin ma 05.09.20 varahommikul Anettet kallistades, vahetult enne kui 15. Võhandu Maraton`i starti suundusime.

Anette jaoks 4 kord Võhandu maratonil ja samuti eelneval kolmel korral K2WOM klassis (kindlad oma klassi võidud), kuid sel aastal esimest korda Võhandu Maratonil minuga.

Minu jaoks 7 kord Võhandu Maratonil, aastatel 2014 ja 2015 K2WOM klassis koos Hanna Riivega, aastatel 2016-2019 K1WOM klassis (2017-2019 oma klassi võidud), sel aastal esmisest korda Võhandu Maratoni stardis koos Anettega.

Lühidalt stardile eelnevat avades, toon välja ühe öö enne Võhandu Maratoni. Nimelt just kolmanda septembri ööl vastu neljandat nägin ma unes, kuidas me Anettega Tamula järve ringi liidrite grupis aerutame. Unes jõudsin veel unistada mõtet „küll oleks võimas kui suudaksime üldarvestusel poodiumile end sõita“, kuid kiirelt matsin selle mõtte, sest see oli ikkagi liialt ebareaalne. Edasi kulges unenägu üsna detailse visuaaliga: kuidas kärestikke läbime; kuidas tulen toime söömisega (arvestades, et eelmisel hooajal oli sellega probleeme); kuidas üleveod toimuvad. Ma küll ei näinud, kes meie ümber aerutavad või mitmendana me finišeerume, kuid hea tunne oli hommikul ärgates.

Anettega arutasime Võhandu teemal varasemast detailsema plaani (logistika, startimine, söömine, meie tiim, ülejooksud jms) võistluseelsel õhtul üle. Just ka arvesse võttes fakti, et sel korral paistis reaalne konkurents naiste kahesüsta klassis (K2WOM koosseisus sõitvad Sigrid Leetsi ja Eve Külasalu). Põnevust oli kindlasti õhus, kuid vähemalt väljaöelduna leppisime kokku, et läheme homme oma parimat sõitu sõitma.

Juustusaiade koguses kokku lepitud ja kellaajad üle räägitud oligi veel lootus, et saab mõne tunni und enne võistlus. (Mõne sai). Mina ööbisin oma sõbra, Roberti juures. No vot, ta valmistas varahommikul (3:45) mulle hommikusööki. Oi seda positiivset tunnet kui päriselt hommikul enne Võhandut suutsin süüa – mannapuder mustikamoosiga maitses tõesti hästi! Umbes kell 04:20 vms korjasid Anette koos oma vanematega mind ja Robertit peale, et Tamula järve suunas liikuda. World of Kayaks`i poolt meie käsutusse antud võistlussüst WK 640 Marathon oli meile kenasti juba stardimaterjalide telgi juurde kohale toimetatud, Ahti ja EastPole´i poolt. Meie saabusime alasse nagu plaanitud, kell 5:30, et tegeleda rahulikult ettevalmistustega, mis on minu jaoks aastatega üsna tuttavaks saanud. Muidugi eelnevatest aastatest erines see hommik päris palju. Minus oli mingis mõttes mitte just tavapärane rahumeelsus. Anette toob minusse kuidagi sellist kindlustunnet ja rahulikkust. Ja muidugi kui nägin enda jaoks olulisi inimesi, kes on mind selle ala juures ja muidu elus palju inspireerinud, Ahti (EastPole´st), Haiko ja Greta (Aix Team Estonia`st), Assarit, oli kuidagi veel kindlam olla.

Numbrid paigas, riided seljas, tualetis käidud, kohuke söödud ja põhikonkurentidele (Sigridile ja Evele) edu soovitud, liikusimegi ranna-alasse, et keha soojaks võimelda ja pigem varem kui hiljem vee peale jõuda, et startida esiliinis.

Mõeldes, et viimane kord, mil me Anettega WK 640 Marathoniga sõitsime oli 11. Juuli ei tekitanud tegelikult mingit tähelepanuväärset erinevust, kuidas me esimesed sajad meetrid liikusime. Muidugi oli fookus peatselt algaval võistlusel. Stardini oli jäänud umbes 15 minutit. Stardiliin kujunes välja ca 10 minutit enne starti. Kuigi mu esialgne plaan oli „parkida“ meid vasakusse äärde, läks iga kulunud hetkega meie ümbrus tihedamaks teistest võistlejatest ja nii saigi kiirelt selgeks, et vasakusse serva me enam ei pääse. Polnud hullu, ja Eduard Taivere`t nähes oli mul hea meel, sest tema kui väga tugev sõitja andis mulle mõtte, et kui meil õnnestub temaga stardist vähegi kaasa minna, siis saame hea positsiooni. Meie kõrval olid veel Martin ja Ain, kes sõitsid samuti WK 640 Marathoniga. Samuti mõtlesin, et kui nemad vähegi esiotsas sõidavad, siis vast õnnestub meil nende kiiluvees kaasa liikuda. Anette registreeris ära, et Eve ja Sigrid on vasakus servas. Vaatasin korra selja taha ja natuke ajas ikka hirmu nahka see mass, kes meie taga vaikselt meie poole liikus.

Võistlus võis alata! Nagu kokku lepitud, siis stardist järve ring tugeva tempoga, et välja võidelda hea positsioon ning siis sealt juba omas heas rütmis edasi. Reaalsus oli see, et me aerutasimegi liidritega koos! Andres Kaju ja Indrek Kermon ilmusid Eduardi, Martini ja Aini ning meie kõrvale esimesel sirgel. Kurvide võtmine oli intensiivne, et mitte meestest maha jääda. Püsisime üsna kenasti Martini ja Aini järel. Ja kui me juba silla poole tagasi keerasime ning seda rahvamassi nägin, tuli kananahk ikka ihule küll ja kohale jõudis mõte „see sai reaalsuseks! Nagu unes nägin, et sõidame järve ringi liidrite grupis.“ Tunne oli võimas, aga pikalt ette ei unistanud, keskendusin hingamisele ja rütmile. Olime järve ringilt neljandad kui silla alt (esimesest kontrollpunktist) läbi läksime.

Jõkke suundumisel läks aerutõmme raskemaks, vesi madalam ja sealt algasid esimesed mõtted, kui mitu paatkonda meid „ära söövad“. Proovisime endiselt Martini ja Aini süsta sabas püsida. Jäime korra maha ja kui nägime, et kaugele ette nad ei libise, proovisime uuesti neile järgi jõuda. Õnnestus sel korral! Algas slaalom raftide vahel. Tõden, et oli väga hea meeste järel minna, sest nende tugev hääl andis märku, kummalt poolt möödume.

Raftidest möödumine ei õnnestunud veatult ja korra tekkinud toppamine tekitas arvestatava vahe meie ja ees sõitvate Aini ja Martini süsta vahele. Seljataga olevat olukorda ma ei teadnud, korra silmasime ühesega sõitvat lätlast, kuid mingil hetkel oli ka tema kadunud. Andrest ja Indrekut ning Eduardit ei olnud me mõnda aega näinud. Kuid mõne aja möödudes silmasime, et Ain ja Martin liiguvad koos Eduardiga, nad olid täpselt järgmise kurvi tagant paistmas ja tõdesin, et nad ei kasvatagi niivõrd suure kiirusega enam vahemaad meie vahel.

Anettele mainisin, kuidas ma nägin unes seda, millega me järveringil hakkama saime. Anette tõdes: „See oli tõesti võimas ja see jääb küll meelde.“ Samuti jälgisime kellaaega. Lonks juua, täistunnil söögiamps (geel, banaan). Julgesin Anettele öelda lootuskiire, et parimal juhul jõuame ülejooksuga meestele järgi, sest esimest ülejooksu korraldab meil Aix Team ja Haiko koordineeritud randumine, süstaga jooks ja vettepanek on kõrgem klass, meie asi on omad toimetused (magneesiumi ja soolakapsli võtmine) jooksu peal võimalikult kiiresti ära teha. Võiku võtame süsta kaasa.

Mõeldud-tehtud.

Esimene ülejooks Paidral oli fantast! Kiire! Lausa nii kiire, et Anette ema, kes minu legendaarse draakoni kotiga, kus toidukraam jm vajalik sees on, hõikas selja taga: „Ma ei jõua, ma ei jõua ju joosta“ ning Greta jooksis tagasi, et toidukraam meieni tuua. Süsta istudes andiski ta meile kummalegi ühe kolmnurkvõiku (juustu ja vorstiga grilli vahelt läbi lastud) kaasa ja meil oli aeg minna. Mehed olid meie ees vägagi lähedal. Koheselt oligi eesmärgiks neile järgi jõuda. Võiku suus rippumas ja kui see siis ühel hetkel põlle peale kukkus, jäi ka sinna mõneks ajaks. Ainile ja Martinile järele jõudes, tekkiski ainuke justkui puhke hetkega lõik tervest sellest sõidust. Vettinud võiku sai samuti söödud. Ees nägime ka Eduardit.

Olukorras, kus Martinil ja Ainil oli tegemist maltsahunniku ärasaamisega süsta ninast, möödusime neist väliskurvist. Pakkusin ka abi, aga nad tulid toime. Positsioonid oli vahetunud, nüüd sõitsid nemad meie järel. Jõge loeme koos Anettega. Anette on teravama silmaga. Proovisime tempot natuke juurde kruvida, et Eduardile lähemale jõuda. Hea oli kivide vahel liikumise trajektoori kinnituseks Eduardi pealt vaadata.

Tekkis lootus, et järgmise ülejooksuga (Leevil) saame ka Eduardile lähemale. Sooviks oli muidugi Martinit ja Aini maha raputada. Ja kuigi kõvasti ei julgenud mõelda, siis olid need hetked juba heas mõttes hirmutavad, st kus me positsioneerume. Leevi poole liikudes tekkis mõte, et kui Aix Team oleks ka teises ülejooksus kohal... Ja olid!  Leevi ülejooks paistis, ja kui ma juba kaugelt Aixi nägin, siis tuli ikka rõõmupisar silma nurka küll koos mõttega „Jesssss, nad on siin!”. Ülejooks oli kiire, jõudsime Eduardile kõrvale ja välja sõitsime me enne teda, tema meie järel. Ain ja Martin jäid meist maha.

Algas raja lõbusam osa – kärestikulised veskitammid, kuid samuti ka riskantsem, st varustuse lõhkumise osas. Liikudes nüüd üldarvestuse teisel positsioonil, ütlesin Anettele: „Palun lepime kokku, et me ei käki seda sõitu ära“. Anettelt: „Nõus“. Veel küsisin enne algavaid kärestikke „Anette, sa ju ei karda minuga kärestikke läbida?“. Anette: „Ei karda“.

Esimesed kaks astangut puhtalt ja ilma viperusteta. Kuigi Anette lausus, et eelmisel aastal õnnestus neil Evega ümber minna, siis minu tunne oli kindel ja kõhklust meie koostöös esile ei kerkinud. Küll aga õnnestus korralik kõhklus hinge pugeda vahetult enne Viira veskitammi, sest Anette lausutud: „Siin me käisime ka eelmisel aastal ümber. Aaa, ei, eelmisel aastal me kandsime üle, aga üle-eelmisel aastal käisime ümber.“ Ma vaikisin ja valisin trajektoori. Põdema aga lõin ja tammist tulin alla aerutoega, kuigi selleks polnud otsest vajadust. Pärast edukat tammi läbimist ütlesin Anettele: „Lepime kokku, et sellist infot annad ainult peale kärestiku läbimist“. Anette: „Ok, teeme nii“.

Peale Viirat jätkame hea tempoga. Süvahavva läbimine probleemideta. Ütlen, et üks tamm peaks veel enne ülevedu olema. Sinna on aega. Enesetunne ok ja kuna Eduard meist ei möödu saan kinnitust, et tõenäoliselt liigume hea tempoga (sest käekella pealt oli mul ainult kellaaeg infoks, ja hetke liikumiskiirust ma välja ei kalkuleerinud). Reo veskitamm ka ilma probleemideta. Sööme mingil hetkel snickersit. Süsteem oli meil hea. Pool snickersit korraga kiirelt suhu ja siis on aega aerutamise ajal mäluda. Anette ütleb: „mm, nii hea snickersi lõhn tuleb“. Meeldis, et meil kujunes välja nii, et esimesena sõin mina. Olen olnud häiritud, et söön kordades aeglasemalt kui Anette. Mingil hetkel lausun veel: „Anette, me teeme elu sõitu praegu.“ Anette vastab rõõmuga: “Jaa”.

Aeg edasi ja minu vasakusse põlve (Mais opereeritud) tekib valu. Valu tugevneb. Vasak jalg hakkab kangestuma ja olen lootuses, et magneesium aitab. Tegelikult ei juhtunud see palju aega pärast snickersi söömist. Anette tunneb, et tal oleks soola vaja, kuid et pole hea kätte saada. Peale magneesiumi võtmist ütlen, et annan talle ise, et mul on kättesaadavus olemas. Tegutseme kontrollitult, ulatan soolakapsli taha ja Anette saab selle kätte. Sel hetkel tean, et meil mõlemil on raske. Teadsin, et me ei saa oma parimal sõidul järeleandmisi teha ja suurt tempo kukkumist ei saa lubada.

Miski astanguline koht, kuid mitte veskitamm oli ka millalgi, kus me põhjaga üle kivide liikusime. Mõttes on alati valus kui süst haiget saab. Aga meil läks õnneks, sest kivides me süsta ära ei lõhkunud. Positiivse alatooniga mõte, mis Anettega jagasin : “Anette, meil on head puusad, isegi kivide peal istume nii stabiilselt”. Naerame ja Anette vastab: „on jaa!“ Aerutame edasi, magneesiumi mõju tuli – enesetunne läks paremaks.

Saabub järgmine ebaõnne faktor. Puu vee sees ja üle jõe. Veekiht paremas servas olemas. Liigume parema serva poole, aga mitte piisavalt. Süstanina saab tugeva löögi, naginaid on kuulda. Aiman halvimat, kuid ütlen, et loodame, et nina jäi terveks. Kuna sees on natuke vett, siis püüan tunnetada, kas tuleb juurde. Õnneks mitte. Motiveeriv on vahepealne jutt: tundub, et Aix Team liigubki terve sõidu meiega kaasa, ja et need üleveod ikka ruulivad täiega.

Ja tuleb järgmine puu, sarnaselt sellele esimesele kokkupõrkele, kuid mitte nii tugevalt. Samas on minus nüüd päris hirm, et olen käkkinud vees olevate puudega meie sõitu. Võtan fookuse rütmile ja hingamisele. Motiveeriv on, et Leevaku pole enam kaugel. Põlv teeb ikka valu, aga ei keskendu sellele.

Jõuame Leevakule. Uus paadisild oli meeldiv. Ütlen, et mul teeb põlv valu. Süstast välja tulek pole minu poolt nobe. Tahan joosta, Greta ütleb, et ära jookse. Aix ja Robert lähevad süstaga taaskord nobedalt. Polnud meeles Aixile öelda, et meil võib süsta ninast sisse immitseda. Et saime kahel korral matsud puu vastu.

Oleme süstas enne Eduardi ja saame liikuma. Ja siis minu poolt täielik eksimus! Oi ma olin pahane enda peale! Väljasõidul oleks pidanud ette vaatama ja aru saama, et tuleb kõrkjatest vasakult minna. Mina hakkasin aga paremalt kõrkjate eest minema. Pärast mõneaegset pusserdamist saame lõpuks minema. Eduard väikese vahemaaga meie ees.

Peatselt tunnetan, et vett tuleb süsta. Ütlen ka Anettele, et ninas peab ikkagi auk olema, sest üleveo järel polnud vett sees ja nüüd on tulnud. On raske. Pagan, et mul läks ülejooksul meelest Aixile öelda. Aeg läheb, õnneks kilomeetrid ka, proovime tempot hoida. Vett tuleb juurde. Enne Nulga silda käib korra arutelu, et kas peaks kaldasse võtma, süsta tühjendama ja teibi peale panema. Lepime kokku, et tunnetan palju tuleb juurde. Sääred on korralikult vees, istmeni pole veel tulnud. Umbes kilomeetri enne Nulga silda lepime kokku, et võtame riski ja sõidame Räpinasse (7 km) välja, hoiame lootust, et päris allveelaevaks ei muutu.

Vahetult enne Nulga silda hüüan: “Hoidke pöialt, et me päris allveelaevaks ei muutu, meil tuleb eest vesi sisse...”. Täpselt silla alla minnes kostub: „Naised on… “. Katkestan lause: “Mind ei huvita naised, kus neljas on?”. Silla alt läbi ja hõikan veel: “Uurige välja kaugel neljandad on”. Polnud üldse plaanis niisuguselt kommunikeeruda, aga olin võistluses täiesti sees ja emotsiooni oli. Kuid vajasin ülevaadet, kaugel lähimad konkurendid on, sest olukord polnud just roosiline. Meelekindlusega jätkasime sõitu. Samal ajal lootsin, et vesi päris puusani süstas ei tõuse. Olukord motiveeris n.ö kiiremini aerutama.

Räpina üleveoni jõudmine. Kui hea tunne! Suutsime olenemata olukorrast adekvaatselt selle osa ära tulla. Näen sillal Aixi, ja meie tiimi. Plotini (paadisillani) jõudes patran koheselt “Aix, ees on vesi sees...”. Aix vastab” Ja, teame”. Süstast välja tulek oli keeruline, jalad olid väga kanged. Aga ajalises mõttes oli olukord hea ja saime endale isegi WC pausi lubada. Komberdan oma kangete jalgadega nõlvast alla. Anette on süsta just istunud. Greta toetab mind. Saan veel kinnitust, et neljandad on piisavalt kaugel. Lausun, et Anette hakkab mõttes hüpet harjutama, mis me finišis koos teeme. On rahulikum meel ja tean, et enesetunne saab nüüd aina paremaks minna. Süst on teibitud ja lõpuni on ainult 9 km-i. Põll peale ja minek.

Päike on väljas ja suurt tuult pole, kui siis kergelt just tagant. Hing täitub rõõmuga ja mõtetega: mõtlen, milline koostöövõime meil koos Anettega on; mõtlen, kui tänulik ma olen Aix Team` le, Robertile ja Anette vanematele, et nad olid sel sõidul olemas ja toeks; mõtlen, et tegelikult tundsin ikka puudust küll, et mu oma LTeam sel korral kokku ei saanud tulla; mõtlen, et ma suutsingi süüa ja Külliki tugi ning ka Kati sessioon sel teekonnal on suureks abiks olnud; mõtlen, et Eiko`ga alustatud koostöö on super olnud, ja tema öeldu, et Võhanduks peab seis väga hea olema – töö selle nimel toimis!; mõtlen, kui väga mul vedas, et Dr. Madis Rahu sai mu põlve operatsiooni kiiresti ette võtta ja et sellel hirmutaval teekonnal oli Jaana Torp mind taastumise osas aitamas; mõtlen, kui suur asi on, et World of Kayaks on süsta meile sellisteks sõitudeks andnud; mõtlen, kas Reeda tuli sõitma ja kuidas tal läheb ning kus ta on, juhul kui ta sõidab; mõtlen kui uskumatu kokkuvõtmine ja keskendumine see sõit vaimselt on olnud. Rõõmupisarad tulevad nende oluliste mõtete pärast silma. Kuid hoiame tempot, sest sihiks saab 9 tunni alistamine. Hakkame kurve lugema mitu on jäänud.

Finišisirgele jõudes on tunne võimas, pisarad silmis. Olen rahul, et saame omas rütmis tulla ja ei pea siin viimasel sirgel max pingutust tegema, sest neljandad on meist piisavalt maas. Silla peal on ainult paar inimest. Läheme vasakult. Nägu on naerul, miski eufooria on kohale jõudmas. Ja mis ma siis teen - tänu sellele sõidan põhimõtteliselt finišist mööda. Kui aru sain, et meil on vaja postide vahelt ikkagi minna ja sealt rohu seest, siis ajas hinges naerma see plähmerdamine. Nökerdasime end siis sealt postide vahelt läbi ja ümber nurga paistsid kohe Aix ja teised. Randunud, tõstan aeru pea kohale ja hüüan “JESSSS!!” See oli täpselt see “Jesss” et ära tegime, saime hakkama enda jaoks uskumatuga. Vaatan seljataha ja ulatan käe Anettele. Ilus oli näha seda sama rõõmu Anette silmades.

Tegime naistena ajaloolise tulemuse:

15. Võhandu Maratonil üldarvestuses 3. koht, ajaga 8:57:10

15. Võhandu Maratoni tulemused

15. Võhandu Maratoni pilte kiigake veel siit

 

Kokkuvõtteks

1 kuu pärast Võhandu Maratoni on see positiivne tunne ja edasikandev vibe arvestatava kandepinnaga. Anettega tehtud sõitu analüüsides, oleme ühisel meelel, et elu sees selle tulemuse teostust ette ei oleks näinud. Parasjagu müstiline kooslus kõikide komponentide kokkulangemisest, koostööst ja tahtejõust. Ja kui väga meile tegelikult sellised pikad maratonid ja väljakutsed meeldivad – kui äge see kõik on! Ning kui väga ma ikka Võhandu Maratoni fännan. Nagu öeldud, on just Võhandu Maraton kõige hingelähedasem (tõenäoliselt fakti pärast, et 7 aastat tagasi ma tänu Võhandu Maratonile aerutama hakkasingi). Oleme põnevil, mis toob tulevik. Treenimiseks ja arenemiseks motivatsiooni jagub.

 Pildid Anette isa ja Egert Kamenik poolt.